Aknakilet, tuntud ka kui klaasaknakile, nimetati algselt päikesekileks või valgust{0}}kontrollivaks kileks. Tänu laienevatele rakendustele on seda kutsutud ka plahvatuskindlaks-kileks, plahvatuskindlaks-kileks ja soojus-isolatsiooniks. Funktsiooni järgi nimetatakse seda ka autofilmiks, arhitektuurseks kileks ja turvakileks. Paksused on vahemikus 0,0125 mm kuni 0,5 mm paksune arvuti plahvatuskindel kile. See on mitmekihiline funktsionaalne polüesterkomposiitkile materjal, mis kantakse klaasi pinnale, et parandada selle jõudlust ja tugevust, andes sellele selliseid funktsioone nagu soojusisolatsioon, energiasääst, plahvatuskaitse, UV-kaitse, esteetiline täiustus, privaatsus, ohutus ja turvalisus. Seda kasutatakse peamiselt autoklaasides ja ehitusustes, akendes, vaheseintes ja lagedes. Klaasaknakilet töödeldakse värvimise, magnetroni pihustamisega ja lamineerimisega mitmele üliõhukesele, väga läbipaistvale polüesterkilele. Sellel on suurepärane sitkus, mis leevendab klaasi madala paindetugevuse ja rabeduse defekte löögi ajal, parandab oluliselt selle löögikindlust ja hoiab ära klaasi purunemisest, eraldumisest ja lendavatest kildudest põhjustatud vigastustega seotud õnnetusi; sellel on ka kaitse- ja vargusvastane{16}}funktsioon.
Viimastel aastatel on aknakile minu kodumaa auto- ja ehitustööstuses kiiresti arenenud, eriti väikeautode puhul, kus 90% autoomanikest otsustavad lasta oma aknad toonida.
